Sunday, April 17, 2011

Antigone


No99 teatri laudadelt pakkus RAAAM teater noore Iraani lavastaja Homayun Ghanizadeh, kasutades meie oma kodumaist näitlejate materjali, värskendavat näitemängu - 'Antigone'. Kreeka mütoloogiast meelde tuletades, on Antigone puhul tegemist Oedipuse ning tema ema Jocasta tütrest järeltulijaga, kelle enda saatus kujunes sama traagiliseks kui lähedaste eelkäijate. Antigone astub nimelt vastu kuningas Creoni otsusele mitte matta, vaid hulkuvatele loomadele närimiseks ning mädanema jätta, oma venda Polyneicest, kes oli kuninga võimu vastu julgenud üles astuda. Püüdes kombekohast matmistalitust läbi viia satub Antigone kuningas Creoni viha alla ja leiab oma huku, mis omakorda viib enesetapuni Antigone armastanud Creoni poja Haimoni ning poja enesetapust vavpustatud Creoni naise Euridike. Nii räägib müüt ning pisukeste mööndustega ka lavastus, mis on küll toodud rohkem tänapäeva aega ning mulje jäi, et ka Iraani ruumi.

Tükk ise algas küllaltki loiult, kui deja vu võtmes mängiti ühte ja seda sama rituaali mitmeid ning mitmeid kordi läbi nagu lõputus küünlapäevas, tutvustades igakord nii üht tegelaskuju, kel oli alati sama küsimus Tereisiasele, tegelaskujule kes oli ühendavaks lüliks nende kordussteenide juures. Küsimus oli lihtne, kuid eluline - oled sa kunagi armunud olnud Tereisias? Vastuseks peegeldas Tereisias alati küsijale tema enda ootusi, tema enda vastust. Lavastusliku võttena päris põnev lüke. Ometigi ei saanud etenduse avapool minu jaoks kohe mitte hoogu sisse, võib ehk olla, et polnud ise päris veel teatriks valmis. Pähe tikkus täiesti absurdseid mõtteid, kuidas näituseks Iraani lavastaja teeb talle täiesti tundmatus näitlejate valikus otsuse, keda võtta, keda jätta? Kas see valik tehakse tema eest? Kuidas sattus nii erinevatest teatritest näitlejaid ühte truppi? Kuidas ta suutis nad ansamblisse vormida? Jne, jne.

Teisest poolest aga kruviti tempot juurde ning paljut aega enam mõtisklemiseks ei jäänud, Antigone imes endasse. Imes endasse kostüümide, elu sümboliks oleva ning pea lael kantava munaga, igale karakterile omase käimise stiiliga ning neid omakorda ühendava nii öelda mööda nööri käimisega (sammumised ning pöörded olid mööda kindlat ranget trajektoori), teravalt välja hõigatud sõnadega nagu 'rõve', 'muna' jne, mille mõtet ma küll päris täpselt ei tabanud. Enim valmistas imestust muidugi Elina Reinholdi kohvrisse pakkimine.

Kokkuvõttes igati värskendav. Mitte kodumaiseid lavastajaid on igati värskendav vahelduseks vaadata.

No comments: